Interplanetaarset ruumi ei saa vaevalt nimetada vaikseks kohaks. Päike eraldab pidevalt suure energiaga osakesi, mis võivad kahjustada satelliite või kahjustada astronautide tervist. Maa negatiivsest mõjust säästab magnetvälja.
Mõned osad võivad siiski läbida. Need hetked fikseeritakse MMS (Magnetospheric Multiscale) missiooniga. Uued andmed näitavad, et tornadile sarnanevad kosmilised vortikud loovad turbulentse piiri, mis on võimeline läbima osakesi maapinna lähedusse.
MMS käivitati 2015. aastal, kasutades nelja kosmoseaparaati, mis teostavad Maa magnetosfääri kolmemõõtmelisi uuringuid. Projekti raames uuritakse osakeste magnetosfääri ülekandmise protsessi, võttes arvesse põhjuseid ja tagajärgi.
Uuringuandmete ja uute 3D-simulatsioonide abil said teadlased uurida esimest korda magnetosfääri piirides toimuva üksikasju.
Kelvin-Helmholtzi laineid täheldatakse loodusnähtustes, näiteks kahe vedeliku kokkupõrkel. Pildil avaldub see pilvedena. Magnetosfääri sees on tihedus palju madalam kui väljaspool, kus valitseb päikese tuul. Magnetopaus (piir) kaotab stabiilsuse, kui kaks piirkonda liiguvad erineva kiirendusega. Sellepärast moodustavad Kelvini-Helmholtzi lained (suured närvid) serva. See toob kaasa plasma tornadode loomise.
Kelvin-Helmholtzi laineid võib leida kogu Universumis, kus naabruses liiguvad kaks erineva tihedusega materjali. Superarvuti Titan ja MMS andmed näitasid, et tornaadod osutusid palju tõhusamaks kui varem arvati. Simulatsiooni ja vaatluse võrdlemine aitas saada täpset sündmuse parameetrit. Mõned jõudsid 9 300 miili ja teised 60, 90 ja 125 miili pikkused.
Hiljuti on MMS paigaldatud uuele orbitaalpunktile, kus nad jätkavad energia ja osakeste koostoime uurimist Maa magnetosfääris. Oluline on täielikult mõista ruumi põhiprotsesse, sest sellest sõltub satelliitide ja sidesüsteemi toimimine.
